Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi koostatud kolm aruannet hõlmavad 2023. aasta juulis laeva paremas pardas oleva augu juurest välja lõigatud terasetüki ning merepõhjast üles tõstetud vöörirambi analüüside erinevaid aspekte.
Esimese uuringu aruandes järeldatakse, et esitatud terasetükil ei leitud kontakti või kokkupõrke jälgi metallist objektiga.
Teise uuringu aruandes järeldatakse, et uuringutulemusena ei leitud uuringuobjektilt lõhkeainete jälgi.
Kolmandas aruandes järeldatakse, et uuringutulemusena ei tuvastatud esitatud objektidel (terasetükk ja vööriramp), fotodel ega videotel (allveeroboti videod paremast pardast, autotekist ja vööripiirkonnast) plahvatuse toimele iseloomulikke jälgi.
Parvlaeva Estonia vööriramp tõsteti merepõhjast üles juulis 2023. Vöörirambist loodi digitaalne kaksik. Rambile tehti laserskaneerimine ning sellest loodi fototekstuuriga 3D mudel, kasutades 3D-mudeli pinnale kantud fotogrammmeetrilist mosaiiki.
2023. aasta juulis toodi vraki juurest üles kaks 1994. aastal laeva küljest välja lõigatud terasetükki. Kahe terasplaadi mehaanilised omadused määrati kindlaks purustavate katsetega Tallinna Tehnikaülikoolis. Katsete tulemusel saadud materjalikõverad erinevad nendest materjalikõveratest, mida kasutati parvlaeva Estonia merepõhjaga kokkupõrke arvutuslikus analüüsis. Tulemused näitavad, et algne terasmaterjal on tugevam kui septembris 2023 avaldatud põhjakokkupõrke simulatsioonides kasutatud materjali omadused. See erinevus võib mõjutada simulatsioonide tulemusi. Seetõttu soovitab Tallinna Tehnikaülikool, et põhjakokkupõrke arvutuslikku analüüsi korrataks uute materjalikõveratega.
2023. aasta juulis võeti vraki vööripoolse vigastuse lähedalt merepõhjast paljanduvast kivimist proovitükk. Kivimiproovist tehti õhuke läbilõige Kanadas asuvas uurimislaboris Vancouver Petrographics ning kivimi analüüs teostati Stockholmi Ülikoolis. Stockholmi ülikooli aruandes jõutakse järeldusele, et proov on üsna kindlasti gneiss. Tegemist on Soomes, Rootsis ja Norras väga levinud aluskorrakivimiga.
Element Materials Technology viis Rootsi Õnnetusjuhtumite Uurimise Ameti (SHK) tellimusel Eestis, rambi hoiukohas läbi merepõhjast üles toodud vöörirambi visuaalse ülevaatuse. Ülevaatuse põhiliseks eesmärgiks oli võrrelda rambi seisundit ja vigastusi sündmuste kirjeldusega, mis on toodud 2007. aastal Jan-Ove Carlssoni poolt Göteborgis koostatud tehnilises aruandes „Parvlaeva Estonia vöörikonstruktsiooni purunemine – sündmuste järjestus.“
Kohapeal toimunud ülevaatuse/uurimise käigus ei leitud midagi, mis oleks vastuolus dokumentatsioonis kirjeldatud sündmuste järjestusega, välja arvatud see, et rambi lukustuskonksud olid õnnetuse hetkel hinnanguliselt lukustatud asendis.
Reelingute eraldumine toimus suure tõenäosusega õnnetuse ajal.
Puuduvad tõendid selle kohta, et vööriramp või selle reelingud on eraldatud laevakere küljest tööriistade või termilise lõikamise abil.
Rootsi Õnnetusjuhtumite Uurimise Amet (SHK) tellis uuringu parvlaeva Estonia parema parda vigastuse ümbruses laevakerele sadestunud ainete kohta.
Analüüsiti parema parda vigastuse ümbrusest 13 kohast võetud sadestunud ainete proovide keemiliste elementide sisaldust, mikroobikoosluse koostist, mineraloogiat ja osakeste morfoloogiat. Võrdluseks analüüsiti ka proovipiirkonnast välja lõigatud terasetükki.
Kokkuvõttes näitab käesolev uuring, et parvlaeva Estonia parema parda vigastusega seotud sadestused on tingitud looduslikest protsessidest, sealhulgas biosaastest (mikroorganismide kogunemine terase pinnale), ränidioksiidi setete liitumisest ja katmata terase loomulikust korrosioonist. Korrosioonikihi valdavalt must värvus on tingitud tõendatud düsoksilistest tingimustest merepõhjas, mis soodustab tumedamate mineraalide, näiteks rohelise rooste ja raudsulfiidide teket.
